Yrða

uppmæltur

lýsingarorð upp-mæltur
málfræði
sagður með tunguna aftarlega í munninum (hljóðin a, o, ú)
→ sjá: frammæltur lýsingarorð
Frumstig
Karlkyn
Kvenkyn
Hvorugkyn
nefnifall
uppmæltur
uppmælt
uppmælt
þolfall
uppmæltan
uppmælta
uppmælt
þágufall
uppmæltum
uppmæltri
uppmæltu
eignarfall
uppmælts
uppmæltrar
uppmælts
Miðstig
Karlkyn
Kvenkyn
Hvorugkyn
nefnifall
uppmæltari
uppmæltari
uppmæltara
þolfall
uppmæltari
uppmæltari
uppmæltara
þágufall
uppmæltari
uppmæltari
uppmæltara
eignarfall
uppmæltari
uppmæltari
uppmæltara
Efsta stig
Karlkyn
Kvenkyn
Hvorugkyn
nefnifall
uppmæltastur
uppmæltust
uppmæltast
þolfall
uppmæltastan
uppmæltasta
uppmæltast
þágufall
uppmæltustum
uppmæltastri
uppmæltustu
eignarfall
uppmæltasts
uppmæltastrar
uppmæltasts